Kristjan Kalmet on 27-aastane noor mees, kes tänu aastatepikkusele töökogemusele on sina peal tervelt kaheksa erineva masinaga Wermo mööblitehases. Tema käe alt käib päevas läbi sadu mööblidetaile. Eriti pingelised on sellised päevad, kus tunnis tuleb meisterdada ligikaudu 150 sarnast detaili, mis on rutiinne tegevus. Puidupingi operaatorina töötades eelistabki Kristjan pigem tegevusi, kus saab liikuda mitme erineva tööprotsessi vahel ning tunda rõõmu vaheldusrikkast tööst. Hea meel on tal sellest, et just nii tal enamik päevi Wermos mööduvadki.
Sõmerpalust pärit mees tundis juba kooliajal suurt huvi puidu nikerdamise vastu. Selle pisiku sai ta külge juba oma isalt, kellega koos nii mõndagi lapsepõlves valmis meisterdati. Esimesed tööriistad, mis juba poisikesena kätte sai võetud, olid tikksaag, peitel ja vasar. Lapsepõlves kogetu viis loomuliku jätkuna kutsekooli tisleri ametit õppima ning juba praktika ajal leidis Kristjani tee Võrru, ettevõttesse, kus sai kätt harjutada disainmööbli tellimustöid meisterdades.
Peale kooli lõpetamist kolis Kristjan jäädavalt Võrru ja alustas juba ka Wermos tööd. Pealehakkamist tal jagub. Kerge muhelusega meenutab Kristjan, kuidas tema tööpõli Wermos alguse sai: „Sõber helistas ja ütles, et tule homme kella kuueks hommikul kohale.” Kristjan haaras võimalusest kinni. Mõnda aega oli ta tööst eemal ajateenistuse tõttu, kuid seejärel naases taas Wermosse ja nüüdseks on ta siin töötanud kokku juba 4 aastat.
Töökohas ootas Kristjanit kodune ja soe õhkkond, tema juhendajaks sai tuttav meistrimees, kes kõik vajaliku lahti seletas ja ette näitas. Esimesel päeval töötas Kristjan puidupingil. Kui see sai selgeks, siis sai järjest uusi masinaid ja pinke tundma õppida. Nüüdseks kuulub Kristjani ampluaasse kaheksa erinevat masinat. Nende hulgas puidupink, saag, frees, puur, kandimasin, skipper, servalõikaja, spoonipress, lahtilõikus saag, idm.
Kooliaegne praktiseerimine ja päris töö on Kristjani sõnul erinevad nagu öö ja päev. Koolis on vaja kogu tehnoloogia endal paika panna, kõigepealt teha praktika, siis paberil joonis ja mõelda läbi, kus pingil tööd alustad ja kuidas edasi liigud. Wermos ametis olles on protsess väheke teine – tehnoloogiline pool on juba paigas ja ette valmistatud. Toetav meeskond ja mentorsüsteem aitab ka otse koolipingist tulijal kiirelt kohaneda. Kui on pealehakkamist, huvi ja tahtmist, siis saab kõik masinad ja pingid aja jooksul selgeks.
Kõige erilisema detailina tuleb Kristjanile meelde, kuidas varasemalt sai kappidele nikerdusi tehtud. Ka materjalide hingeelu tunneb Kristjan juba hästi: „Põhiline materjal on tammepuit ja pähkel.“
Kristjan toob puidupingi operaatori ameti juures suurima plussina välja mitmekesist tööd: „Töö on väga huvitav, kuna saab erinevaid asju teha. Enamasti saab päeva jooksul tegutseda 4–5 erineva pingi vahel.” Olenevalt masinast saab tööd teha nii üksi kui ka kambakesi. Suuremate detailide puhul tehakse meeskonnatööd, sest sellisel puhul on vaja mitut kätepaari korraga toimetama. Wermos ongi väga olulisel kohal meeskonnatöö, kuna igaühel on oma eriline panus töötulemustesse. Ka lõunal käiakse koos. Kristjanile meeldivad tema tiimikaaslased: „Kõik mõtlevad ise kaasa, kuidas aega efektiivselt kasutada ja protsessile kaasa aidata.”
Ehkki Wermos oleks arenguvõimalusi ka oma ametilt edasi liikumiseks, siis Kristjan kontorisse tööle ei kipu: „Mulle meeldib liikuda ja tegutseda ning olen puidupingi operaatori tööga väga rahul. Mõningaid pinke oleks veel võimalik ka juurde õppida.”
Eluga Võrus on Kristjan väga rahul. Kui nooremana oligi peas mõni mõte pealinna elama asuda, siis enam ta sinna ei kipu: „Suure linna elutempo on minu jaoks liialt kiire,” ütleb ta ning oluline on ka see, et Võrumaal elavad Kristjani sõbrad ja tuttavad, kellega koos mõnusaid ettevõtmisi korraldatakse.
Ja Võrumaal on ilus loodus, mis töö kõrvalt vaimule puhkust ja kosutust pakub.