Wermo meister Markus Männik:
operaatorist keskastme juhiks

Markus Männik on Wermos meister – keskastme juht, kes räägib oma tööst mööblitootmises elevuse, põnevuse ja säravate silmadega. Mis on Wermos sellist, mis oma töötajaid nii väga inspireerib?

„Wermos on väga äge. Ma ei tea Baltikumis ühtegi teist ettevõtet, kes samasuguse mööbli tootmisega tegeleks. Teeme tisleritööd, mis on tehniliselt keskmisest keerulisem. Sellist kvaliteeti ei ole võimalik toota masstootena, kuid ometi suudame toota suurtes mahtudes. See teebki asja nii heaks ja eriliseks, et teised seda ei tee,” jagab Markus innukalt telgitaguseid.

Wermo on väärika ajalooga mööblitootja olnud juba üle 70 aasta. Tõenäoliselt mäletavad paljud Võru Mööblivabrikust pärit nõukaaegset pruuni sektsiooni, mis ehtis pea igat kodu. Tolleagne toodang levis üle kogu Nõukogude Liidu. Tänaselgi päeval on Wermo tootmisportfell väga suur. Wermo tootmises ei tööta aga sugugi mitte ainult mehed, nagu esmapilgul arvata võiks. Markuse meeskonnas on ühe kõige keerulisema pingi operaator hoopis südi naine. Markuse esmane kokkupuude Wermoga jääb 20 aasta tagusesse aega, mil ta kooli tootmispraktika raames ettevõtet uudistamas käis. Seejärel omandas ta töökogemust eritellimusel mööblit tehes ning sai selgeks ka pehme mööbli tootmise. Kui need alad selgeks said, tekkis võimalus mõni aasta tagasi taas Wermos tööle asuda. Markus alustas tööd pressioperaatori abina. Töö sisu seisnes toona detailide ühest kohast teise tõstmises, kuid aja jooksul said tootmises kõik pingid ja etapid selgeks. Oma kogemuste põhjal mõistab ta täna juhina väga hästi nii töötajaid, kui ka kogu tööprotsessi.

Operaatori rollist keskastme juhi rolli üle minna oli tegelikult omajagu keeruline. „Alguses oli ikka tahtmine ise pinke häälestada ja pingi peal tööd teha, aga see ei ole võimalik. Juhtides tuleb tootmist pisut teise nurga alt vaadata. Suureks abiks oli keskastme juhi koolitus, mis spetsialiseerus just puidutööstuses tegutsevatele juhtidele,” räägib Markus. Ehkki sügisel saab tal Wermos juba neli aastat tööstaaži, on endiselt tunda innukust, kui ta oma tööst räägib, sest Markusele läheb ettevõtte käekäik väga korda: „Meeskonnal üleüldiselt silmad säravad tööd tehes ka siis, kui on vaja lahendada keerulisi olukordi, mida varem pole tehtud. Meil Wermos on nakkav see, kui näed, et ümber on inimesed, kes teevad asja hingega.”

Juhina peab Markus oluliseks oma inimeste tundmist: „Oma meeskonnas tuleb tunda iga inimest, tuleb teada tema oskusi, tugevusi ja eelistusi ning töö selle alusel töötajate vahel ära jagada. Teen juhina kõik võimaliku, et inimene saaks end teostada alal, mis talle meeldib. Siis tuleb see tal ka hästi välja. Vajadusel saavad meie töötajad ka kutseõpet juurde. Suhtumine on teinekord isegi tähtsam, kui erialane oskus. Kui suhtumine ja huvi on olemas, siis tuleb ka kõik muu.”

Oma juhtimisstiili kutsub ta haneparve juhtimiseks, mis tähendab, et vajadusel peab igaüks meeskonnast olema võimeline mingil tasandil juhtima. Oluline on, et igaüks julgeks võtta vastu otsuseid ja väljakutseid. Kõik meeskonna liikmed on Wermos tähtsad ja vajalikud. Et töötajate potentsiaali veelgi enam töös rakendada ja edasi arendada, antakse neile ka võimalus end proovile panna.

Juhi positsioonil tuleb olla ka hea kuulaja ja kohaneja ning seda Markus oskab: „Tuleb arvestada inimeste omapäradega. Vajadusel peab leidma aega ka selleks, et inimene saaks lihtsalt rääkida. Teinekord loob see töötajate jaoks hea alguse päevale. Olen valmis inimeste muresid kuulama ja kaasa mõtlema, kuid püüan kohe alguses lahendusi mitte pakkuda, sest õigeid küsimusi esitades jõuab inimene ise ka õigete lahendusteni.”

Juhina on Markus nõudlik, talle meeldib täpsus ja samas julgeb ta võtta ka vastutust ning tunnistada eksimusi: „Paraku ei saa ma juhina olla see 500-eurone, kes kõigile meeldib. Pean töös vastu võtma ka ebapopulaarseid otsuseid. Samas ei ole mul probleemi ennast pisut üldsuse nimel ohverdada,” muheleb ta.

Ehkki Markus on oma töö suhtes vägagi kirglik, jagub tal huvisid ka väljapoole tööaega. Sport on talle alati hingelähedane olnud. Jutu käigus selgus, et ta on olnud ka Baltikumi tasemel rammumees. Sel talvel aga hakati koos töökaaslastega suusatamas käima ja jõuti omadega isegi Tartu maratonile. „Ilma kaastöötajate toetuseta poleks ma sinna jõudnud,” räägib Markus. Kui peale tööpäeva minnakse ühiselt veel ka sportima, siis see räägib inimeste ja ettevõtte kohta nii mõndagi. Igal pool sellist entusiasmi ei kohta. „Tööl kedagi hätta ei jäeta. Kui on vaja abi, siis aidatakse. Probleeme lahendatakse koos ja on olemas toetav õlatunne,” nendib Markus.

Markus tegutseb ka oma vanaisa talukohas – „nokitseb sealgi vaikselt“ – nagu ta ise tagasihoidlikult ütleb. Tegelikkuses on seal hooldada ja kasvatada 20 000 mustsõstra põõsast. Sellise majapidamise juhti võiks julgelt nimetada hoopiski põllumeheks. Ka jahipidamine on üks hobidest, mille juures hindab Markus eriliselt just seltskonda, kes seal koos käib.

Markus Männik on inimene, kes on kahe jalaga maa peal ja eelistab suhelda ilma keerutamiseta: „Rääkida tuleb lihtsalt, et vältida ebavajalikke probleeme. Teinekord annab lihtne ja naljakas näide palju parema ülevaate, kui spetsiifiline ametialane jutt. Lihtne suhtlus annab kiireid tulemusi.” Abivalmidus on üks väärtusi, millest mees samuti väga lugu peab: „Arvan, et maakera on ikkagi ümmargune. See mida teed, tuleb ringiga tagasi. Üritan alati aega leida, et anda panus ühisele tegevusele ja vajadusel aitan. Üksühe abistamine on normaalsus. Kõike ei pea rahas mõõtma,” jagab Markus oma elutervet maailmapilti.